Rehabilitatsiooniteenus

Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada füüsiliste või psüühiliste puuetega inimeste iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonna kaasatust sellesse probleemi ja soodustada inimese töötamist või tööle asumist.

"Doctor Music from Estonia OÜ" osutab rehabilitatsiooniteenuseid erivajadustega lastele ja täiskasvanutele, samuti tööealistele psühhoemotsionaalse seisundi ja psühhosomaatiliste häirete puhul.

            Psühhoemotsionaalsed häired

Ei ole olemas mitte mingeid ainult psüühilisi ega ainult somaatilisi haigusi, on vaid elav protsess elusorganismis; elulisus seisnebki just selles, et ta ühendab endas haiguse nii psüühilise kui ka somaatilise poole“. (Aleksandr Luria)

 

Psühhoemotsionaalsest seisundi häirumisest tingitud psühhosomaatilised häired on elundite ja elundsüsteemide ebakõlad, mille on esile kutsunud psühhogeenseid seisundeid määratlevad psüühiliselt traumeerivad faktorid.

            Psühhosomaatiliste häirete (PSH) erisused psühhoemotsionaalse labiilsuse korral:

  • on funktsionaalset, mitte struktuurset laadi, ehkki võivad edasiselt saada struktuursete muutuste põhjuseks organismis
  • on esile kutsutud ebaadekvaatse stiimuli poolt
  • kujutavad endast organismi ebaadekvaatset, sageli kõrgenenud reaktsiooni stiimulile
  • tekivad minevikus toimumishetkel esile kutsutud äärmiselt valulikest tunnetest
  • tuginevad fikseeritud reaktsioonide mehhanismil, s.t organismi reaktsioon stiimulile on alati muutumatu ehk vastuseks psüühilisele traumale võivad korduda funktsionaalsed muutused ühes või teises elundisüsteemis
  • iseloomulikud on ajutised tajumisnihked: koordinaatsüsteem “siin ja praegu“ jääb tagaplaanile; haige elab teataval määral oma minevikumeeleoludes.

Lapseeas esinevad tugevamad emotsionaalsed reaktsioonid poistel. Täiskasvanueas esineb aga naistel depressioone rohkem kui meestel (5-6 naisel ühe mehe kohta). Täiskasvanud patsientide seas on psühhosomaatiliste häirete ehk psühhogeenset päritolu somaatiliste haigustega inimesi 34-60% haigetest – selline hulk terapeutide ja erinevate spetsialistide poole pöörduvaid haigeid kannatab psüühiliste häirete all, arvestamata psühhiaatrite poole pöördujaid.  PSH levimusele jäävad alla ainult ägedad respiratoorsed haigused (gripp, ägedad viirusinfektsioonid). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel  kannatab iga inimene vähemalt üks kord elus depressioonilaadsete ehk ennekõike nõrgalt väljenduvate depressiivsete vaevuste käes, millega üldjuhul kaasnevad vegetatiivsed (somaatilised) häired.

Inimorganismi mõjutavad tema elutegevuse käigus katkematu voona välised ja sisemised faktorid (füüsilised, keemilised, bioloogilised ja psühhogeensed), millele organism on sunnitud seaduspäraselt reageerima. See on terve ja vajalik reaktsioon, alati kaasatud ühel või teisel määral somaatilistest ja psühhogeensetest komponentidest, olenevalt algsest mõjutegurist. Need reaktsioonid on organismile vajalikud paljudel põhjustel, mobiliseerides elundite ja elundsüsteemide funktsioneerimist vajadusel ka häireolukorras, et mitte rikkuda organismisisest komfortsust, ökonoomiat ja tasakaalu.

Psühhosomaatiliste häirete puhul on peamine mõjutegur psühhogeenne (umbes 70%). See tähendab, et organismi esmane reaktsioon on psüühiline, emotsionaalse seisundina (ärevus, hirm, kurbus, ehmatus, viha, solvumine, kadedus, paanikahood, ravi vajavad sümptomid). Emotsioonid ise aga kutsuvad esile somaatilisi reaktsioone. Võimalik on ka vastupidine –  somatoformsed häired käivitavad psühholoogilisi ebakõlasid (alla 20%). Siiski, miks tekivad häired? Normi piires läbib iga emotsioon oma staadiumid: eelpinge, pinge, ülepinge ja lahendus. Emotsioon lõpeb ehk lahendus saabub üksnes siis, kui faktor või juba vastusemotsioon kaotab aktuaalsuse, s.t puudub vajadus organismi edasiselt alarmeerida. Sageli  toimub see emotsioonide aktuaalsuse tegelikul määratlemisel, paljude olemasolevate soodustavate tegurite toimel. Seega, emotsioonidest sõltuvad kehalised ehk somaatilised funktsoonimuutused. Emotsioonist saab releeühendus nende muudatuste ahelas. Selliseid „sõltuvusemotsioone“ võib kuhjuda elutegevuse käigus hulgaliselt, mis muudab inimese organismi 180 kraadi. Organism hakkab tööle ebaökonoomselt, teadvustamata (saab oma emotsioonide orjaks). Sellistel patsientidel muutuvad kliinilised sümptomid kroonilisteks, nad tarvitavad pidevalt ravimeid, neil alaneb või kaob töövõime sootuks. Funktsionaalsed häired võivad aja jooksul muutuda orgaanilisteks, mis halvendab patsiendi elu veelgi.

            On olemas psühhosomaatilisi häireid soodustavad üldtegurid:

  • isikulised eripärad (sisetingimuslik tegur)
  • psühhotraumade erisused (olulise objekti – lähedase inimese kaotus jpm)
  • ontogeneesi eripärad (desomatisataioon, resomatisatsioon), s.t ealise arengu eripärad –

lapseeas täheldatakse teatavat psüühilise reageerimise perioodilisust). Arvestamata neid perioode laste kasvatamisel, võib neil soodustada PSH. Esimest hirmu kogeb laps juba sündides (sünnitus on tugev psühhogeenne tegur; sünd – loote jaoks tee tundmatusse)

  • raku- ja koemuutuste geneetilised põhjused, mis reageerivad omapäraselt psühhotraumale, mis võivad viia psühhosomaatiliste häireteni
  • üksiktegurid, näiteks varem põetud haigus, füüsiline trauma

            Psühhosomaatiliste häirete klassifikatsioon:

  • südame- ja veresoonkonna häired
  • kesknärvisüsteemi häired
  • abdominaalsed (mao- ja seedeelundkonna) häired
  • lihaspinged ja liigeste vaevused
  • naha- ja nahaaluste kudede reaktsioonid

            Psühhosomaatilist päritolu haigused:

  • vegetatiiv-veresoonkonna diastoonia
  • neurodermiidid psüühiliselt traumeerivate sündmuste või stressi foonil tekkivad nahapõletikud
  • enurees (päevane või öine kusepidamatus)
  • düsmenorröa –  stressi või depressiooni foonil tekkivad menstruaaltsükli häired
  • ärritatud soole sündroom (ilmneb kõhupuhituste, meteorismi, roojamise kõrgenenud kontrolli, järjestikuste piinava kõhukinnisusena)
  • hüpertooniatõbi, eriti selle algstaadium
  • türeotoksikoos – stressi foonil tekkiv kilpnäärme ületalitlus
  • reumatoidartriit – algstaadiumis ning seose – stressifaktoritest tingitud ägenemine –
  • suhkrudiabeet – eriti koosluses kroonilise ärevuse ja depressiooniga
  • mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi – remissiooni väljakujunemisel
  • südame isheemiatõbi
  • bronhiaalastma, teised allergilised haigused – algstaadiumides ja psühhogeenselt esile kutsutuna
  • krooniline valu kehas
  • psühhogeensed peavalud
  • psühhogeensed tikid

Psühhoemotsionaalsete häirete ravi

Kuna kliinilised patsiendid pööravad esmajärjekorras tähelepanu ainult somatoformsetele (kehalistele) häiretele, siis pöörduvad nad sageli kitsaste erialade spetsialistide poole. Seal määratakse ja viiakse läbi vastav standardne diagnoosist lähtuv ravi, süüvimata häirete tekkepõhjustesse. See ei tähenda, et tuleks hoiduda erialaspetsialistide konsultatsioonidest ja soovitustest. Tarvis on kompleksset lähenemist, ohtlikumate patoloogiate välistamise ja organismi terviklikkuse põhimõttel, samuti tuleb arvestada individuaalsustega ja uurida tähelepanelikult nende häirete algset päritolu.

Paljudel juhtudel tuleb selliste häiretega suurepäraselt toime osteopaatia, mis käsitab organismi ühtse tervikuna. Osteopaatiline diagnostika võimaldab kindlaks teha selliste häirete algpõhjuse, tuvastada düsfunktsiooni ja lahendada see. On olemas emotsioonide lahendamise ja kehalise vabastamiste tehnikad, nii üldised kui ka lokaalsed. Tehnikad on rajatud mõlemale mõjukomponendile (psüühilisele ja somaatilisele). Raviseansid viiakse läbi „siin-ja-praegu-“ ehk kohaloleku põhimõttel, mille tulemusena käivitub organismis võime ise organiseeruda. Niiviisi vabaneb patsient oma emotsioonide lõa otsast ja neist tingitud kehalistest vaevustest. Inimene tervistub, saab tagasi elurõõmu, elujõu ja võime elada täisväärtuslikku elu.